Ария Онегина Из оперы "Евгений Онегин"

Va pensai tyriä, kas paletösi! Se avma leitsin hingel usaltava palve Ja syyttu armu vara salve. Se avamelsus köittis min ja Mulki tuksu ma lei rin. Mu sammu hai mu rutkeik tunne, En kiitä heide taama. Hei taa hatönt ka varjata, en Vasta avamelsel kombel. Mu palve kulge mind nüid siin ja hiljem Otsus tage siis. Kuid helukas lasten dalleina Tortösti soviks minu hiin. Kuid püha vielu heinta Mul amke saatus käseks viin. Siis läksi lennä kõrval ma vaid Teid, mu harsa Mörsjamaa. Kuid mind ei hädänne halud, ma Olen loodud mõistlaneid. On assiatu kõik tein ja veru, ma Kauget kii hei väriteid. In usk, ku käe teil ammasena, me Ühendus koks meil vaid piina. Kuid teid ma kai armastaks, kuid harju mu sviht Lahku meid. Nüid märke veel viis likki roosid, Meid ootavad aami heluteid. Ja võima likke pauaks Veel. Kes sodaks Vööd undast hai peita, kes sodaks peita ja tardund Hinge vuera. Viit naise harve suuda köita, ei suuda köita, Teit oit kui vendoid armasta. Veht olla vöib, Veht olla vöib, et veel ti Hörne ma. Nüid vaikset kulget ööne seda, Eks sa sendal orneiu süda. Lein tänne, Lein tänne, Oo Tänne too.