Свадьба Фигаро, К. 492: Ария Фигаро "Non più andrai"

Kui kes võitluse tormissa seisab, Meelest meeldivad õrnused heidab. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Sõjas ehteid ei kõlba sul kanda. Siidirüüde ei või selga sa panna. Vabatahtlikult ohvriks end anna, Kaitses linnu ja randa ja merd, Kaitses linnu ja randa ja merd. Siidirüüd ei kõlba kanda. Oma elu ohvriks annad, kui kaitsemme Randa. Kui kes võitluse tormissa seisab, Meelest meeldivad õrnused heidab. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Trummi põrin kutsub sätta, Kätte võtta möhki ja tõtta. Pea sul kiirab, kehvalt riidab, Lased traavi, plahvat kraavis. Hüppad hooga ja mudas roomad, säraf Ulgu, sul kiirid kaata. Kord maha jääb kolk und muld sind ehk Maata. Ei saa tantsi aina vantsi, Siidisuuka leib jääb assu. Ära pelga, julgelt astu! Sõjateel on tuhat raskust, seal ei õnda pragetud Kanad, aina tina kuule sajab, säng on külmal Samblarajal, känd on sinu söögilaut. Siidirüüde ei kõlba kanda. Siidirüüde sa ei kanna. Siidirüüde ei saa kanna. Siidirüüde, kui kaitsemme randa. Kui kes võitluse tormissa seisab, Meelest meeldivad õrnused heidab. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Väljal tallatud roose vaid leiad, Kolk und õitel näpardunud verd. Tõtta, sõber, sõjateele, Kui su sootab sind ja au! Võitle vapralt, julgelt, meelel, Kiidab sind siis võidul aul, kiidab sind siis Võidul aul, kiidab sind siis võidul Aul.