Отелло: Монолог Яго "Vanne la tua me... Credo in un Dio crudel"

Mine, sinu saatus mul teada. Sind kannustav su deemon Ja sinu deemon mina. Ka mind mu deemon veab, kui ain sa Jumalat matteetavaite Nin. See Jumal julm ja karm, kes Rõõdu oma näo järgi Miin ja keda Rõõmus siin. Alatus teost ma sündin, Aatomit tolmust, nii härras Patust. Mis head või paha, Sinil ma selgelt, kes mulla sõetud ja Kes mulla kortsab. Ja ain sa must mul siin. Tean seda kindlalt ma Ja usun anda kui justlikeita sa ravi. See elus kurjas, mis mu hinge toida, Kui palju korda saab. Tean, see on auses, kes kõiges Hästi teeskleb, olles petlik ja võlts. Kel miski pole püha, määratus suudlus pisar, Tal its näod ja hab. Et me kõigi saatusen Õndu ain viib, er Helt, kes vilme Häilis. Kuni juusi tsövad Meid. Kaovad siin end ja lõpp on See, et käravad. Ja siis. Ja siis. On surm ja Tühjus. Ja paevas pada ma murmur.